Oma teoses "Leegitsev süda" kirjutas August Gailit: ""Kunstnike armastus!" naeris Kaie Skalle. «Kaunimat pühadust ja jumala õnnistust ei jäeta enesele, vaid see rakendatakse nagu tööhobune ette ja kasutatakse kohe ära (...) Kas armsamat kallistades, talle meelitusi sosistades, armukadetsedes, raevunult ahastades - ikka läbib meid paralleelmõte: kuidas kasutada elamust oma kunstis?"
See on nähtus, mis mind minu enda juures pikalt häirinud on ning mistõttu olen vahel lausa pidanud kunsti pigem paheks kui vooruseks. |
Jah, tundeküllased kunstiteosed on võimsad ning on hea kogetut teistele läbi kunsti edasi anda ja enda jaoks talletada, ent miks ei piisa mulle pelgalt kogemusest? On mu mälu siis niivõrd kehv, et ilma pildistamata, joonistamata, kirjutamata kogetu koheselt unustaksin? Kahtlen selles. Ju on minus tõepoolest mingi seletamatu kunstnikule omane tung, mis viib mu mõtted eemale ilusast loodusest, kaunist hetkest ning sunnib mõtleme hoopis sellele, kuidas momenti kunstiliselt edasi anda, talletada.